2026. aastal möödub 110 aastat Max Regeri (1873–1916) surmast. Asetame fookusesse helilooja, keda on peetud nii hilisromantiliseks geeniuseks kui ka liigselt tiheda faktuuri meistriks. Kahekümneaastase karjääri jooksul lõi ta hämmastavalt palju muusikat peaaegu kõigis žanrites, ooperi ja sümfoonia kõrvale jättes. Kammermuusikal on tema loomingus oluline osa. Sarnaselt Johannes Brahmsile oli Regeril eriline side klarnetiga ning just sellele pillile kirjutades leidis ta erakordse kompositsioonilise ja tundelise kontsentratsiooni. Ta kirjutas mitmeid teoseid klarnetile, sealhulgas kolm klarnetisonaati ja klarnetikvintett op. 146.
Regeri klarnetisonaadid op. 49 on otseselt inspireeritud Brahmsi klarnetisonaatidest op. 120. 1900. aastal kuulis Reger esmakordselt Brahmsi f-moll klarnetisonaati. See kohtumine mõjus talle kui väljakutse. Privaatkontserdil, kus esinesid tema endine klaveriõpetaja Adalbert Lindner ja klarnetist Johann Kürmeyer, lausus ta: „Hästi, ma kirjutan ka kaks sellist.“ Loetud nädalad hiljem oli lubadus täidetud. Nii lühikese ajaga valminud teosed kannavad endas helilooja sügavat inspiratsiooni, neis avalduvad Regeri stiili põhijooned: pikad, pingestatud meloodialiinid, tihedalt põimunud dialoog klarneti ja klaveri vahel ning kromaatiliselt rikastatud, faktuurilt külluslik helikeel. Pärast sonaatide valmimist esitas Kürmeyer neid koos heliloojaga privaatkontserdil. Kürmeyer, kes oli oma virtuoosset partiid põhjalikult harjutanud, jättis oma tõlgendusega kustumatu mulje nii kuulajatele kui heliloojale endale.
Kavas
Max Reger (1873–1916)
Klarnetisonaat op. 49 nr 2 fis-moll (1900)
I Allegro dolente
II Vivacissimo
III Larghetto (un poco con moto)
IV Allegro affabile (con moto)
Johannes Brahms (1833–1897)
Klarnetisonaat op. 120 nr 2 Es-duur (1894)
I Allegro amabile
II Allegro appassionato – Trio
III Andante con moto – Allegro – Più tranquillo
Soo-Young Lee, klarnet
Maksim Štšura, klaver
